Jalgratta naastrehvid tasub alla panna, kui su teekonnal on jääd, mis tuleb ja läheb: uuesti kinni külmunud lörts, sula järel klaasjaks muutunud kergliiklustee, hooldamata kõrvaltänavad. Hästi sahatud ja kokkupressitud lumega marsruudil on neist vähem kasu, ja sügavas lumes ei aita need peaaegu üldse. Pane lisaks korralikud tuled, sest detsembris on valget aega vähem kui üks tööpäev, ja suurem osa sellest, mida talvine rattasõit vajab, on olemas.
Siin on see, kuidas otsustada, mida osta ja kuidas kõik paika panna.
Millal naastrehvid end ära tasuvad
Soomes kestab libe aastaaeg liiklusohutusorganisatsiooni Liikenneturva andmetel oktoobrist aprillini, ehk seitse kuud. Sama leht ütleb, et jalgratturi tüüpiline õnnetus ei ole kokkupõrge, vaid kukkumine, enamasti libedal või ebatasasel pinnal. Eesti talv on põhjanaabri omast pehmem ja muutlikum, aga just seetõttu tuleb siin ette rohkem sulasid ja ülekülmumisi.
Rootsi haiglaandmed näitavad sama suunda. VTI uuring erakorralise meditsiini osakonnas ravitud jalgratturite kohta leidis, et 10-st 8 said viga üksikõnnetuses, kus ühtegi teist liiklejat ei olnud. Teehooldusega seotud õnnetuste seas oli jää kõige sagedasem põhjus. Andmed on aastatest 2007-2011, nii et loe neid mustrina, mitte praeguse arvuna.
Aus otsustusreegel näeb välja nii:
Pane naastud alla, kui sõidad enne, kui sahad ja liivaautod on käinud, ületad hooldamata pindu või elad kohas, kus külmub ja sulab korduvalt. Liikenneturva soovitab naastrehvi vähemalt esirattale.
Võib-olla ei ole neid vaja, kui su töölesõit käib mööda hästi hooldatud põhimarsruuti, kus on tallatud lumi. See on Oulu õppetund: suurem osa sealsetest talvistest sõitjatest sõidab ilma naastudeta teedel, mis on selleks ehitatud.
Need ei päästa sind sügavas värskes lumes. Schwalbe enda KKK ütleb otse, et sügavas lumes ei aita ka naastrehvid.
Kui palju naaste ja kuhu
Jalgratta naastrehvidel on tavaliselt 100 kuni 400 naastu. Tipus on Schwalbe Ice Spiker Pro, millel on kuni 402. Rohkem naaste tähendab paremat pidamist siledal jääl, aga ka suuremat kaalu, suuremat veeretakistust ja lärmakamat sõitu paljal asfaldil.
Mõned rusikareeglid:
Töölesõit segapindadel: kahe naastureaga rehv, umbes 100-200 naastu, on mõistlik kesktee.
Jäised teed, metsarajad või roopas kõrvaltänavad: neli rida, 200 või rohkem.
Pehmed talved nulli ümber: Cycle4Climate projekti talvise rattasõidu juhend, mille koostasid Espoo ja partnerid Kesk-Läänemere piirkonnast, ütleb, et poolnaastrehvid on hea kompromiss, kui temperatuur kõigub nulli ümber, ja täisnaastrehvid sobivad kõige paremini Soome talveks. Eesti rannikulinnade talvele on see kirjeldus tuttav.
Piiratud eelarvega: pane naastrehv kõigepealt ette. Libisev esiratas viib sind pikali, libisevat tagaratast saab enamasti kinni püüda.
Tartu jõudis samale järeldusele juba 2019. aastal, kui linna rattaringluses pandi 250 tavarattale naastrehvid alla.
Paigaldus, sissesõit ja rõhk
Uued naastud peavad enne jääle minekut kummi sisse paika loksuma. Schwalbe soovitab uusi rehve sisse sõita umbes 40 km asfaldil, ilma järsu kiirenduse ja pidurduseta. Cycle4Climate juhend on ettevaatlikum ja soovitab esimese 100 km jooksul järske pidurdusi vältida. Igal juhul pane rehvid alla nädal või kaks enne, kui neid vaja läheb, mitte esimese jäise hommiku eel.
Rõhk töötab talvel teisiti. Schwalbe sõnul annab madalam õhurõhk parema pidamise, ja naastrehvid peavad kõige paremini rehvi küljele trükitud miinimumrõhu lähedal. Ära kunagi mine sellest allapoole, muidu riskid löögipurunemise ja rehvi veljelt mahatulekuga. Päevadel, kui asfalt on suuresti paljas, vähendab natuke rohkem õhku müra.
Kui su rattal on elektrimootor, alusta jääl rahulikult. Bosch soovitab libedal pinnal startida ilma suure abitasemeta, sest muidu hakkab tagaratas lihtsalt ringi käima. Külm vähendab ka aku mahtu ja sõiduulatust. Miinuskraadidega soovitab Bosch hoida akut toas toatemperatuuril ja panna see rattale tagasi vahetult enne sõitu.
Tuled, helkurid ja muu varustus
Helsingis, Tallinnast lahe teisel kaldal, on lühimal päeval umbes 5 tundi 49 minutit valget aega. Suurem osa talvistest töölesõitudest toimub pimedas, mõlemas suunas.
Eesti seadus on põhiasjades selge. Transpordiameti juhendi järgi peavad jalgrattal olema:
ees valge ja taga punane helkur ning külgedel valged või oranžid kodarahelkurid;
pimedas või halva nähtavuse korral põlev valge esituli ja punane tagatuli.
Lisaks seaduse miinimumile teevad kõige suurema vahe mõned asjad: laetav esituli, mis on piisavalt hele, et näidata teepinda, mitte ainult sind nähtavaks teha; teine tagatuli; helkurdetailid liikuvatel kohtadel nagu pahkluud ja pedaalid; porilauad, millel on lörtsis suurem tähtsus kui ühelgi jopel; ja kindad, millega saad ikka pidurdada. Kanna kihte, mida saab lahti teha, sest kümne minuti pärast on sul soojem kui ukse peal. Tuledest kirjutasime põhjalikumalt sügise rattasõidu kontrollnimekirjas.
Talveratas on ka ratas
Schwalbe praktiline nõuanne on, et ideaalne lahendus on naastud teisel rattal, nii et saad iga hommik ilma järgi ratta valida. Paljudes peredes on see juba nii: vanem ratas on alandatud talverattaks. See on ratas, mida keegi ei pildista ja keegi ei registreeri, kuni see kaob jaamas rattahoidjast.
Talvised sõitjad ei ole marginaalne rühm. Liikenneturva 2023. aasta märtsis tehtud küsitlus 1073 soomlase seas leidis, et umbes iga kolmas jalgrattur oli sõitnud läbi eelmise talve, ja 78% neist pidas seda turvaliseks. Talveks sõitmise lõpetanutest nimetas 54% põhjuseks ebaturvalisuse tunnet.
"Talvist ilma ja teeolusid ei saa ise mõjutada, aga nendeks saab valmistuda."
Osa valmistumisest on see, et talveratas oleks ka paberil olemas. Naastrehvide komplekt võib maksta rohkem kui kasutatud ratas, mille alla need pannakse, ja kui ratas varastatakse, laseb just raaminumber politseil selle sinuga uuesti kokku viia. Registreeri see nagu oma suveratas ning lisa kirjeldusse rehvid, tuled ja muud täiendused, et kirje vastaks sellele, mis tänaval päriselt sõidab.
